Vanematele maalisin jõulukingiks nende 17-aastase taksi Rimbo portree. Pildil näeb ta küll oluliselt noorem välja, lausa kutsikas. Aga jah. Kuna pildistasin selle töö valmimise otsast lõpuni üles, siis panen siia vahelduseks ka sellise detailsema ülevaate, kuidas minu maalid tavaliselt valmivad. See on 30x40 cm lõuendil. Neid saab üsna soodsalt Jyskist osta.
1. Ma joonistan alati harilikuga enam-vähem ette. Ja siis esimese sammuna värvin kujutised õhukese värvikihiga ära niimoodi, et valget pinda ei jääks. Valgeks jäänud vahekohtade ärakaotamine alles lõpus on väga tüütu tegevus. Selles etapis ei pea üldse väga peenelt nikerdama, täiesti lihtlabaselt võõpadki enam-vähem kontuuride seest ühe ja sama põhivärviga ära. Kõige vastikum ja raskem osa tööst minu jaoks - just selles mõttes, et kõik on nii kole ja algeline ja üldse ei terenda kuskilt seda ilusat viimistletud lõpptulemust, mida saavutada loodan. Onju õudne plötserdis?
2. Järgmisena teen ma tumedaga (mustaga) kontuurid. Eelmine värvikiht ei pea kuivanud olema, ongi hea, kui saad natuke sisse hajutada ja blendida neid värve, jääb naturaalsem.
3. Kui kontuurid tehtud, saab vaikselt detailide kallale asuda. Ma teen alati näo kõige esimesena, olgu tegu siis inimese või loomaga. Nägu ja pea peavad ilusti paigas olema, õige suuruse ja kujuga, siis saab selle järgi keha joonistada. Kui olen vahel harva proovinud kõigepealt keha teha, siis on pea sinna külge alati kuidagi imeliku nurga all jäänud või lihtsalt kuidagi ebaloomulik vms. Ma kohe ei oska sedapidi.
4. Siis keha. Kõigepealt tumedaga varjutamine.
5. Siis heledaga. Ja vajadusel tumedat juurde ja siis veel heledat ja üleüldse läheb lõpuks suureks meisterdamiseks ja silumiseks. See etapp tööst meeldib mulle kõige rohkem, sest ma näen juba tulemust ja seetõttu on ka motivatsioon suur - seda järjest paremaks ja paremaks teha pisikeste täienduste lisamisega. Väga väike pintslitõmme või värvilaik võib väga palju mõjutada. Näiteks väikesed valged täpid silmade ja nina peal teevad koera pilgu elavaks ja nina niiskelt läikivaks.
6. Ja lõpetuseks muru. Seda ma teen ka nii, et kõigepealt tumedad pintslitõmbed ja siis heledad peale, et oleks ruumiline ja huvitav tekstuur. Annab ka minu meelest palju juurde pildile. Nüüd ongi hea vaadata, et alguses sai valge pind kõik ära kaotatud ja ei pea kuskile kõrva- ja rinnakarvade vahele hakkama ülipeenelt veel tausta joonistama. Lõpptulemus jäi selline.
No comments:
Post a Comment