Mu käest telliti 25-30 cm suurune rebane, kellel oleks rõõmus nägu. Niisiis nägin kõvasti vaeva ja tegin ilusa suure naerusuise rebase. Aga kui selle Facebooki pisikeseks uhkustamiseks üles panin, kommenteeris üks sõber hoopis, et mis ajast rebastel Dali vuntsid on. Nii sai rebane endale kena poisslapsenime Salvador. No on ju Salvadori nägu?
Valmimise protsessist ka. Alguses meenutas ta hoopis mingit eksootilist lindu, nt tukaani vms. Tooriku jaoks kasutasin ära palju väikseid villaülejääke.
Põsed pidid ju paksemad olema, siin ma polsterdan neid. Aga vahepeal hakkas ta isegi rohkem linnu moodi olema, nagu suured punnis silmad oleks peas.
Vaikselt hakkab õiget vormi võtma. Esimesed ja siis ka tagumised jalad juba all.
Nüüd, kus õige kuju enam-vähem käes, sai hakata teda õige värviga katma ja viimistlustöid tegema.
Tegelikult lähebki esmase rohmaka tooriku tegemiseks kõige vähem aega ja viimistlemiseks kõige rohkem. Kõigepealt on vaja ta üleni oranži villa õhukese kihiga katta. Selle käigus selgub, et osad kohad on tihedamad, osad lõdvemad. Lõdvemad kohad vajuvad viltides rohkem sisse, tekivad lohud ja muhud, villa on vaja mõnda kohta juurde panna ja samal ajal rebast aina tihedamaks ja kõvemaks viltida. Ja lõpuks kõik veel õhema, hästi ühtlase ja pehmete servadega villakihiga katta, et pealmine pind ilus sile ja korrektne jääks. See kõik võttis nii palju aega ja vaeva, et ma vahepeal isegi pilte ei jõudnud teha.
Tooriku tegin valmis ühel õhtul nädala sees, terve pühapäev (väikeste puhkepauside ja ühe trenniskäiguga) kulus katmisele-viimistlusele ja pühapäeva õhtuks oli mul valmis selline sabata tegelane. Siis oli kell ka juba üle südaöö, nii et saba jätsin esmaspäevaks.
Esmaspäeva õhtul pärast tööd sai ka saba üsna ruttu tehtud. Ja selline jäi siis lõpptulemus.
